Kange tahtmine on sulle praegu midagi öelda. Öelda, kui palju ma sind ikka veel armastan! Ent sina ei saa sellest aru, mis sulle kõneldakse. Sa ei saa aru, mida sa teed endaga endale ja teistele. Sinust imbub aind kurbust, valu, viha ja raevu teistesse.

Kas sa õpid kunagi selgeks, kuidas inimestele näkku mitte valetada? Parem siis varja juba tõde, kui sa midagi sellist tegema pead.

-

15 sydakuud 10221 – päev, mil seljas tundsin nuga
(15. jaanuar 2008.a.)

Tore päev oli siis – hetkeni kui sain teada. Teada kui valelik sa võid olla. Ja olles vahele jäänud, üritasid ikka end puhtaks kõnelda, hoolimata sellest, et olid liiga sügavasse mülkasse astunud.

Kas sa kujutad üldse ette, kui haiget tegid need kirjad. Olgugi et sain nende sisu teada, ettekande vormis ja mis polnud minule mõeldud. Arvesta sellega teinekord, et ka teised oskavad reeta, mitte ainult sina.

Maailma varises kokku. Tunne oli kui oleks rekka alla jäänud. Ja ma olin su peale väga vihane. Slleks oli ka põhjust. Olid mind selleks ajaks juba mitu nädalat petnud. Ma ei tea miks ma sinu suhtes nii naiivselt usaldav olin. Nagu hiirelõks juustuga, millele hiir vastu ei suuda panna ja piki nina saab. Enamasti üsnagi letaalne kogemus.

Ja siis olid sina kurb, et ma sind vihkasin. Vihkasin ja armastasin ka. Olid kurb, et ma su kõnedele ei vastanud. Ei vastanud, ega kohtunud sinuga mitu kuud. Ma ei saanud endal nii valusat reetmist kohe andestada. Pole seda siiani teinud.

-

22 lehekuud 10221 – nuga surutakse sügavamale
(22. mai 2008.a.)

Nyyd tegid sa seda taas. Valetasid. Valetasid peale seda, kui ma olin sydakuust saati ainiti kurb olnud. Peale seda, kui olid lasknud mul end kaks päeva taas õnneliku sarnase inimesena tunda.

Eile sa lubasid, kuid ei tulnud. Olid väidetavalt kodus ja väsinud. Miks ma seda küll ei usu? Aga enda usutavaks tegemine on juba sinu probleem.

Hommikul enne tööle minekut aga vana hea kallis internet kõneles mulle, kui kodus ja väsinud sa olid. Loomulikult oli sul telefon väljas. Tõenäoliselt lülitasid selle kohe välja tagasi, kui olin mu sõnumi läbi lugenud. Kindlasti olid sa mu pihta vihane minu otsekohesuse eest… aga sorry babe, nii need asjad ei käi. Või üritad ehk jälle mitme mehe vahel joosta ja lasta pea kõigil segamini ajada, et võimalikult raske oleks välja valida.

Kurat, kuidas tahaks sulle öelda, et pane end põlema, raisk. Aga ma ei tee seda, sest see tuleb puhtalt minu äkilisest vihast. Ju mul oli põhjust vihastuda, kui panid mu taas arvama, et oled nagu kotkas, ent tegelikult oled raisakotkas.

-

Proloog

Eks sa ole siis õnnelik oma valikus ja pyya lähematel nädalatel taas mitte seal lõpetada, kus sa enamuse viimasest aastast oled veetnud. Must huumor või sitad naljad – tont sellest aru saab.

Igatahes suutsid taas totaalselt ämbrisse astuda. Ma juba peaaegu hakkasin uskume, et me saame vähemalt sõbrad edasi olla. Kuna sõpruses on truudus ja usaldus suht tähtsal kohal, ja sina minu silmis neid kriteeriume täita ei suuda, siis ei saa me ka sõbrad olla.

Ja punklaulupeale, nagu sa juba tead, pean ma kellegi teise kaaslaseks leidma. Usu mind. Isegi sina oled minu jaoks mõneti asendatav. Tehku see lause sulle haiget. Ma pole siiani veel mürki pritsima hakanud. Ma võin palju kurjemaks saada. Arvestades kas või seda, mis on minust peale sydakuud saanud.

Miks ma küll armastan inimest, kes oskab kõigile lähedastele ainult haiget teha?

Mõned inimesed ei oska elada
Mõned surra
Mõned armastada
Mõned armastatud olla

Ja nyyd on mu vasak käsi jälle kriimus
Ja nuga aina rohkem mitte terav
Ja ikka veel elus
Ja ei tea enam miks ma veel elan

Ja kui homme ärkan siis ehk tean

01.V’06

Täna jälle me istume siia
ja avame pudelid uued.
Hävinud on mitu liitrit wiina
juba avatud on meil kuues.

Taas kui suundume põlenud linna.
Varemeis me elame taas.
Tääkides püssid tõmmata vinna
võib iga poisike Maal.

Täna jälle me tuleme siia.
Jälle tõstame veepudeli suule.
Nyyd enam ei joogi salawiina,
mis puruks põletab huuled.

Kustutatud on kõik viha.
Kustunud on linnadki Maal.
Enam keegi ei söö inimliha
ja täitsa rahus elada saab.

Täna jälle me lahkume ära.
Puruks lastud huuled on meil.
Nyyd enam ei tõsta te kära
kui tänaval kohtate meid.

’03

11.X’03

11.X’03

20.II’02

Ausalt öeldes pole üldse mõtet
vaja otsida elul.
Paljud usuvad vaid ütet,
et oleme jumala lelud.

Ehk usun jumalat
siis, kui keegi mulle tõestab…
ja näitab jumalat…
aga mitte keegi seda mulle ei tõesta.

Nii kaua nähke te mu põlgust.
Jah, arvake et tulen põrgust.
Arvake, et tunnen põlgust
teie vastu, arvake, et olen põrgust.

Enamuse arvamus on nii kui nii jama
ja mul on sellest pohhui.
See on mulle täitsa kama
kaks, mul on lihtsalt pohhui!!!

Samas ma ütlen:
ära usu hundi juttu.
See mida ma mõtlen
on minu arvamus, mille panin juttu.

Shut up sa oled perse kukkund
Shut up sa oled värdjas mees
Shut up sa oled varsti surnud
ja hulbid oma vere sees